õigõ
See also: oigo
Võro
Etymology
From Proto-Finnic *oikeda.
Adjective
õigõ (genitive õigõ, partitive õigõt)
- right, correct
- straight (not bent)
Inflection
Inflection of õigõ
| singular | plural | |
|---|---|---|
| nominative | õigõ | õigõq |
| accusative | õigõ | õigõq |
| genitive | õigõ | õigidõ |
| partitive | õigõt | õigit |
| illative | õigõhe | õigihe |
| inessive | õigõn õigõhn | õigin õigihn |
| elative | õigõst | õigist |
| allative | õigõlõ | õigilõ |
| adessive | õigõl | õigil |
| ablative | õigõlt | õigilt |
| translative | õigõs | õigis |
| terminative | õigõniq | õiginiq |
| abessive | õigõldaq | õigildaq |
| comitative | õigõgaq | õigidõgaq |