sõrto
Votic
Etymology
Derived from Proto-Finnic *sortadak (“to tip over, fell”).
Pronunciation
- (Luuditsa, Liivtšülä) IPA(key): /ˈsɤrto/, [ˈsɤrto]
- Rhymes: -ɤrto
- Hyphenation: sõr‧to
Noun
sõrto
- an area of forest prepared or burned for slash-and-burn cultivation; swidden
Inflection
| Declension of sõrto (type II/võrkko, rt-rr gradation) | ||
|---|---|---|
| singular | plural | |
| nominative | sõrto | sõrrod |
| genitive | sõrro | sõrtoje, sõrtojõ, sõrtoi |
| partitive | sõrtoa | sõrtoitõ, sõrtoi |
| illative | sõrto, sõrtosõ | sõrtoje, sõrtojõ, sõrtoisõ |
| inessive | sõrroz | sõrtoiz |
| elative | sõrrossõ | sõrtoissõ |
| allative | sõrrolõ | sõrtoilõ |
| adessive | sõrrollõ | sõrtoillõ |
| ablative | sõrroltõ | sõrtoiltõ |
| translative | sõrrossi | sõrtoissi |
| *) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl) **) the terminative is formed by adding the suffix -ssaa to the short illative or the genitive. ***) the comitative is formed by adding the suffix -ka to the genitive. | ||
References
- V. Hallap, E. Adler, S. Grünberg, M. Leppik (2012), “sõrto”, in Vadja keele sõnaraamat [A dictionary of the Votic language], 2 edition, Tallinn