< Reconstruction:Proto-West Germanic
Reconstruction:Proto-West Germanic/kannijan
Proto-West Germanic
Etymology
From Proto-Germanic *kannijaną.
Verb
*kannijan
- to know, to be aware of
Inflection
Class 1 weak | ||
---|---|---|
Infinitive | *kannijan | |
1st sg. past | *kannidā | |
Infinitive | *kannijan | |
Genitive infin. | *kannijannjas | |
Dative infin. | *kannijannjē | |
Instrum. infin. | *kannijannju | |
Indicative | Present | Past |
1st singular | *kanniju | *kannidā |
2nd singular | *kannisi | *kannidēs, *kannidōs |
3rd singular | *kanniþi | *kannidē, *kannidā |
1st plural | *kannijum | *kannidum |
2nd plural | *kanniþ | *kannidud |
3rd plural | *kannijanþ | *kannidun |
Subjunctive | Present | Past |
1st singular | *kannijē | *kannidī |
2nd singular | *kannijēs | *kannidī |
3rd singular | *kannijē | *kannidī |
1st plural | *kannijēm | *kannidīm |
2nd plural | *kannijēþ | *kannidīd |
3rd plural | *kannijēn | *kannidīn |
Imperative | Present | |
Singular | *kanni | |
Plural | *kanniþ | |
Present | Past | |
Participle | *kannijandī | *kannid |
Descendants
- Old English: cennan
- Middle English: kennen
- Scots: ken
- English: ken
- Middle English: kennen
- Old Frisian: kenna
- West Frisian: kenne
- Old Saxon: *kennian
- Old Dutch: kennen
- Middle Dutch: kennen
- Dutch: kennen
- Limburgish: kènne, kinne
- Middle Dutch: kennen
- Old High German: *kennen
- Middle High German: kennen
- Alemannic German: kenne
- Central Franconian: kenne
- Cimbrian: khennen, khénnan
- German: kennen
- Luxembourgish: kennen
- Pennsylvania German: kenne
- Vilamovian: kenna
- Yiddish: קענען (kenen)
- Middle High German: kennen