lõpp
See also: lopp and löpp
Estonian
Etymology
From Proto-Finnic *loppu.
Pronunciation
- IPA(key): /ˈlɤpː/
Noun
lõpp (genitive lõpu, partitive lõppu)
- end, ending
Declension
Declension of lõpp (type riik)
| singular | plural | |
|---|---|---|
| nominative | lõpp | lõpud |
| genitive | lõpu | lõppude |
| partitive | lõppu | lõppe / lõppusid |
| illative | lõppu / lõpusse | lõppudesse / lõpesse |
| inessive | lõpus | lõppudes / lõpes |
| elative | lõpust | lõppudest / lõpest |
| allative | lõpule | lõppudele / lõpele |
| adessive | lõpul | lõppudel / lõpel |
| ablative | lõpult | lõppudelt / lõpelt |
| translative | lõpuks | lõppudeks / lõpeks |
| terminative | lõpuni | lõppudeni |
| essive | lõpuna | lõppudena |
| abessive | lõputa | lõppudeta |
| comitative | lõpuga | lõppudega |
Further reading
- lõpp in Eesti keele seletav sõnaraamat
- lõpp in Raadik, M., editor (2018), Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, →ISBN
- lõpp in Sõnaveeb