kõrtõ
Votic
Etymology
From Proto-Finnic *kerta.
Pronunciation
- (Luuditsa, Liivtšülä) IPA(key): /ˈkɤrtɑ/, [ˈkɤrtə]
- Rhymes: -ɤrtɑ
- Hyphenation: kõr‧tõ
Noun
kõrtõ
- time, occasion
- turn (time or chance to do something)
- floor, storey
Inflection
| Declension of kõrtõ (type III/jalkõ, rt-rr gradation) | ||
|---|---|---|
| singular | plural | |
| nominative | kõrtõ | kõrrõd |
| genitive | kõrra | kõrtoje, kõrtojõ, kõrtoi |
| partitive | kõrta | kõrtoitõ, kõrtoi |
| illative | kõrta, kõrtasõ | kõrtoje, kõrtojõ, kõrtoisõ |
| inessive | kõrrõz | kõrtoiz |
| elative | kõrrõssõ | kõrtoissõ |
| allative | kõrrõlõ | kõrtoilõ |
| adessive | kõrrõllõ | kõrtoillõ |
| ablative | kõrrõltõ | kõrtoiltõ |
| translative | kõrrõssi | kõrtoissi |
| *) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl) **) the terminative is formed by adding the suffix -ssaa to the short illative or the genitive. ***) the comitative is formed by adding the suffix -ka to the genitive. | ||
References
- V. Hallap, E. Adler, S. Grünberg, M. Leppik (2012), “kõrta”, in Vadja keele sõnaraamat [A dictionary of the Votic language], 2 edition, Tallinn