kohtuu

kohtuu

Finnish

Etymology

Likely from kohtuus through the compounding form kohtuu- (such as in kohtuuhinta, kohtuuhintainen).

Pronunciation

• IPA^(key): /ˈkohtuː/, [ˈko̞xt̪uː]
• Hyphenation: koh‧tuu

Noun

kohtuu

1. (informal) reasonableness, moderateness

Declension

Inflection of kohtuu (Kotus type 17/vapaa, no gradation)
nominative		kohtuu	kohtuut
genitive		kohtuun	kohtuiden kohtuitten
partitive		kohtuuta	kohtuita
illative		kohtuuseen	kohtuisiin
		singular	plural
nominative		kohtuu	kohtuut
accusative	nom.	kohtuu	kohtuut
	gen.	kohtuun
genitive		kohtuun	kohtuiden kohtuitten
partitive		kohtuuta	kohtuita
inessive		kohtuussa	kohtuissa
elative		kohtuusta	kohtuista
illative		kohtuuseen	kohtuisiin kohtuihinrare
adessive		kohtuulla	kohtuilla
ablative		kohtuulta	kohtuilta
allative		kohtuulle	kohtuille
essive		kohtuuna	kohtuina
translative		kohtuuksi	kohtuiksi
instructive		—	kohtuin
abessive		kohtuutta	kohtuitta
comitative		—	kohtuineen

Synonyms

• kohtuus
• kohtuullisuus

Adjective

kohtuu (indeclinable)

1. (colloquial) reasonable

Declension

Indeclinable.

Adverb

kohtuu

1. (colloquial) quite, reasonably